Hakkan Austraalias otsi kokku tõmbama

Nonii, minu seiklused Austraalias hakkavad lõppema. Täna on mu viimane päev Austraalias. Mõnes mõttes juba, mõnes mõttes olen seda hetke kaua oodanud :) Mõned asjad võtaks siit küll Eestisse kaasa, näiteks mõned soojemad päevad Eesti suve pikendamiseks ja sooja ookeani-/merevee.

Nagu ikka, millegi lõppedes tehakse tavaliselt kokkuvõtteid. Olen Austraalias olnud umbestäpselt 5 kuud. Eesti talvest olen saanud ära soojale Kullarannikule! Samas ei saa siin aastaaegadest üldse aru, kõik see siinolemise aeg on olnudki ainult suvi. Vahepeal kuluks vahendus isegi ära :)

Kuid ilm ilmaks, mida ma siis siin kogenud, õppinud ja näinud olen? Elu maakera kuklapoolel on tegelikult ikka natuke erinev kui Eestis. Minu jaoks oli kogu see siia tulek midagi täiesti uut ning elust välismaal ei osanud midagi suurt arvata. Kõik oli uus, inimesed, elukoht, töö jms. Algus pani mind proovile kohanemisega kõige sellega.

Need 5 kuud on pannud mind oma elu ja mind ümbritsevaid inimesi uut moodi vaatama. Olen kindlasti avardanud oma silmaringi ning õppinud nii mõndagi iseenda ja teiste kohta. Võib-olla olen ma nüüd targem selles osas, mis on minu jaoks oluline, millised on prioriteedid ning mis teeb mind rahulolevaks ja õnnelikuks. Tegelikult, mitte võib-olla, vaid kindlasti olen.

Austraalias oleku ajal oleme Dagiga ette võtnud väikseid või suuremaid väljasõite. Oleme trippinud campervaniga paar tuhat kilomeetrit põhja poole Cairnsi külastades vahepeal erinevaid kohti, oleme käinud telkimas Moretoni liivasaarel, külastanud põnevaid linnu, muuhulgas Brisbane'i ja Byron Bay'd- kahte nii erineva (linna)kultuuriga kohta, matkanud mitmekümneid kilomeetreid vihmametsades ja rahvusparkides ja näinud muud põnevat, mida loodus ja Austraalia idarannik pakub. Palju jäi ka nägemata. Ei jõudnud minna Sydney'sse, kuhu oli meil kindel plaan minna. Kuid tegime oma valikuid ja kui on tulevikus õige aeg, siis küll jõuab ka sinna. 

Lisan veel mõned pildid siinsetest tegemistest.

Rainbow falls, Springbrook National Park

Australian Street Entertainment, Surfers Paradise

Tänavaturg Brisbane'is

Bleach-kaasaegse tantsu etendus rannas, Surfers Paradise

Chung Tian'i tempel Brisbane'i lähedal

Sellised olid siis minu seiklused Austraalias :)

Moreton Island

Austraalia idarannikul on kaks maailma suuremate liivasaarte hulka kuuluvat saart: Frazer Island (maailma suurim) ja Moreton Island (maailmas suuruselt kolmas liivasaar). Kui aga hakkasime lähemalt uurima, et kuidas saartele minna, siis tuli välja, et selleks peab sul olema 4-veoline auto. Kui seda pole, siis saab seda kalli raha eest rentida ka. Leidsime, et me ilmselt autot rentima ei hakka, aga Moretoni saarele korraldatakse ka ühepäevaseid kruiise. Pidasime seda täitsa reaalseks variandiks. Kuid siis pakkus Dagi ülemus, et kas me ei oleks huvitatud minemast Moretonile, kõik on juba grupi eestlaste poolt organiseeritud, 4WD autod olemas jne. Neil lihtsalt kaks inimest ei saanud tulla. Meil oli nii, et jess, see reis on küll täpselt see, mida tahtsime! 

Reis oli planeeritud 11.-13.märts 2016. Minek oli 3 auto ja 12 inimesega. Meie 5-kesi hakkasime Surfersist liikuma, teised olid juba Brisbane'is, ning kokku pidime saama Brisbane'is sadamas. Sealt saame praamiga sõita saarele. Sõitsime siis reede hommikul mööda kiirteed Brisbane'i poole ning hakkasime jääma ummikusse. Tore! Meil ei ole arvestatud just väga palju aega, et praamile jõuda. Püüame ikka, valima kõrvaltee. Seal küll autod liiguvad, aga kiirus on siiski palju aeglasem, kui kiirteel oleks olnud. Kaalume juba variante, et mis siis saab, kui praamile ei jõua. Tuleb välja, et samal päeval läheb ka pealelõunane praam. Kuna meie ise autoga üle ei läinud (jätsime auto sadamasse), siis oleksime praamil kui jalakäijad. Vahepeal õnnestus sadamas ootaval ülejäänud seltskonnal meie viiese seltskonna piletid vahetada tasuta ümber pärastlõunasele praamile. Sellega läks siis hästi ja võisime rahus Brisbane'i poole sõitmist jätkata. Natuke tegime aega parajaks ja sättisime end siis praamile, et ka ikka saarele jõuda. Praam oli umbes selline, mis sõidab Saaremaa ja mandri vahet ja sõi kestis ~1,5 tundi. Saarel olid teised meil juba praamil vastas ja sõit telkimiskohale võis alata.

Jõudmine Moretoni saarele. Esimesel pildil on taustaks Tangalooma laevavrakid. 15 laeva on sinna kunagi (alates 1963.aastast) tahtlikult uputatud, et pakkuda kaitset (ilmselt tuulte ja ookeani eest) rannikul olevatele väiksematele laevadele. Vrakkide ümbrus on hea snorgeldamiskoht. 

Teisel pildid on praam, millega tulime. Praam randuski otse rannaliivale :)

Saar tegelikult koosnebki vaid liivast (ja metsast) ning tavalise autoga pole seal tõesti midagi teha. Sõitsime siis ka mööda ranna äärt liivas, mis oli mulle suhteliselt esmakordne kogemus. Olime reisi jaoks ostnud ka spetsiaalselt telgi ning panime selle telkimiskohal püsti. Kõik oli tõesti teiste poolt ära organiseeritud: varjualused, matkatoolid, gaasipliidid, grill, söök, vesi jne. Osa seltskonnast oli Moretonil ka varasematel aastatel käinud, seega olid kursis, kuidas seal olukord on ja mida kaasa võtta. Telkimisplatsi lähedal oli ka WC ja dušš, küll külma veega, aga siiski, eluks vajalik oli kõik olemas.
Rannikul sõites tuleb arvestada ookeani tõusude ja mõõnadega. Tõusev vesi võib võtta enda alla nii palju rannaäärset liivariba, et autoga seal enam sõita ei saa. Ja vesi võib tõusta kiirelt! Eriti kui oled teel ühest kohast teise ja tõus hakkab peale tulema. Meilgi oli paar ärevat hetke, kus ühe auto mootor tahtis raskest sõidust keema minna ning tuli teha paus. Samas aga oli tulemas tõusuaeg ning rannikule autot jahutama kauaks jääda ei tahtnud. Teisel korral aga olime minemas saare lõunatippu, kuid pidime tagasi pöörduma, sest tõusuvesi oli juba ohtlikult kõrge ning oleksime jäänud koos autodega veevangi.

Liiklemine saaresisestel liivateedel ja rannikul

Liivateedel sõitmine on ikka tõeline kunst! Jäime meiegi mitmel korral liiva sisse kinni, kuid suuremat, peale väikse lükkamise tarvis teha polnud. Kuid enamasti said autod siiski omal jõul välja.

Kolme päeva jooksul sõitsime saarel ringi ning tutvusime kohaliku elu-oluga. Saar ise väga suur pole, kulgedes 37 km põhjast lõunasse ja idast läände oma laiemast kohast 13 km. Põhiliselt on saarel turistid, kuid elab ka väike hulk kohalikke.
Esimesel õhtul pakub üks meie seltskonnast, kes on ennegi saarel käinud, et lähme vaatame delfiinide show'd. Huvitav, mis show see siin saarel nii siis on? Otsustasime seda vaatama minna. Sõitsime natuke eemale ookeani äärde, ühe resordi juurde, kus oli vetteviiv pikem sadamasild. Rahvas hakkas kogunema ning juba nägimegi esimesi delfiine! Need delfiinid elavad vabas looduses, kuid kogunevad igal õhtul ranna äärde ujuma ja mängima. Ma küll arvan, et nende kogunemise põhjus on selles, et inimestele on raha eest tehtud võimalikuks delfiine sööta ning peale mõnda aega hakkas ka söötmine pihta. Kuid siiski oli päris lahe näha vabas looduses elavat delfiini ning et nad igal õhtul tulevad kaldale, et end inimestele näidata. Ja süüa.
Järgnevatel päevadel käisime Honeymoon Bay'l, ujumas Blue Lagoon'is ja Champagne Pools'ides (nimi ilmselt tuleb sellest, et lained löövad üle kivide nii, et voolav vesi hakkab vahutama) ja Tangalooma vrakkide juures snorgeldamas. Vrakid küll hakkavad vaikselt rauahunnikuks muutuma ega meenuta palju enam laeva, kuid nende ümber nägime igasuguseid huvitavad värvilisi/vähem värvilisi kalu.

Ülemistel piltidel on Honeymoon Bay, alumistel Champagne pools ja Blue Lagoon.

Viimasel ööl aga otsustas terve öö sadada. Meie soetatud telk oli aga ühekordne, sest vihm ei tulnud kõne allagi. Igaks juhuks olime võtnud kaasa suuri prügikotte, millest olime meisterdanud telgile katte. See õnneks hoidis suurema vee telgi sisemusest eemale ning imekombel hommikul, peale suurt vihma, oli telgis vaid suur niiskus ja paar märga kohta. Nii et oleme elanud üle ekstreemse telkimise Austraalias (koos ilmselgelt metsas olevate putkate, muude loomade ja vihmaga). Muudest loomadest nägime tegelikult vaid lendoravat.
Kokkuvõttes oli väga huvitav ja teistmoodi reis ning ühepäevasel kruiisil ilma 4WD autodeta poleks me pooltki seda näinud, mida nüüd nägime. 

Brisbane to Cairns

Mõni aeg tagasi otsustasime ette võtta veidi pikema reisi ning oma marsruudiks valisime sõitmise Austraalia põhja poole. Erinevaid variante otsides avastasime sellise võimaluse nagu "relocate cars" ehk rendiautode/busside viimine ühest kohast teise. See tähendab, et transpordid sõiduki autorendi firma eest ise vajalikust kohast sihtkohta. Selline teenus päris tasuta pole, küll aga on see oluliselt soodsam. Miinuseks on see, et kohad, kust kuhu autot transportida, on ette antud.

Meile osutus sobivaks sõit Brisbane'ist Cairnsi (otse sõites u 1700 km). Ning ühel hommikul meie trip Brisbane'ist algaski. Saime oma matkabussi ning olime õnnelikud, et kõik sujus ning Eesti juhiload ilma inglise keelse tõlketa takistuseks ei osutunud.

Eelnevalt olime välja vaadanud mõned kohad, kus kindlasti läbi käia tahaksime. Esimeseks peatuseks oli Sunshine Coastil Noosa Heads. Noosa on turistede seas populaarne rannikuäärne linn ning ka meie külastuse ajal oli seal palju inimesi ja autosid, kes kõik parkida tahtsid. Meil vedas ning mõningase ootamise peale saime parkimiskoha Noosa rahvuspargi juures, kus algas rannikuäärne matkarada, millele tahtsime minna.

Matkaraja "must see" koht oli poolsaare tipus asuv Hell's Gates (Põrguväravad), kust avanes suurepärane vaade merele ja kaljudele rannikul.

Peale matka ja ujumist otsustasime edasi sõita, sest vahemaad Austraalias on pikad ja tahtsime esimese päeva õhtuks jõuda võimalikult kaugele. 

Peale 400 kilomeetrit jõudsime esimese päeva õhtuks Bundabergi, kus otsustasime ööbida. Parkisime oma matkabussi väiksemale tänavale ja otsisime kohta, kus end veidi värskendada. Seda sai teha avalikus pargis, kus oli veekraan. Kuna oli pime, siis ilmselt meie hammastepesu kedagi ei seganud. Samuti oli linn väga vaikne. Õhtu saabudes võtab väiksemates linnades maad täielik vaikus. Tänavad on tühjad, linn on justkui välja surnud. Bundabergis olid suletud isegi avalikud WC-d, millega me arvestanud just polnud. 

Esimene öö "tänaval" magades oli üllatavalt hea ja vaikne ning teine päev võis varakult alata.

Hommikul aga linnas ringi vaadates osutus Bundaberg väikseks armsaks Austraalia mõttes ajalooliseks linnaks (rajatud 1870. aastal). Me ilmselt olime linna kõige varasemad turistid, kui hommikul enne kella 7 juba vaatamisväärsustega tutvust tegime. 

Põhja poole sõites nägime suuri suhkruroo põldusid pea igal pool. Ka Bundaberg sõltub suuresti suhkrutööstusest ning suhkrust tehakse muuhulgas ka Bundabergi rummi. 

Teise päeva eesmärgiks oli jõuda Bundabergist ligi 800 km kaugusel asuvale Airlie Beachile, mistõttu tuli bussile hääled sisse ajada ja sõitma hakata. 

Vahepeatusi tegime ikka ning järgmiseks linnaks oli Gladstone. Gladstone'is oli väga mõnusalt välja arendatud puhkeala/mänguväljak. Minule, kui linnaökonoomikat õppinule pakkus selline arendus kindlasti huvi :D Muidugi on enamike siinsete linnade eelis soe kliima, kus saab luua erinevaid vabaõhu veeatraktsioone.

Teisel päeval tegime peatusi veel Rockhampton'is, Clairview's ja Mackay's. 

Gooti stiilis St Joseph's Cathedral Rockhamptonis (ehitatud 1893-1982)

Clairview

Õhtusöögi ajaks jõudsime Mackay'sse, mis on Austraalia suhkrupealinn. Selles piirkonnas toodetakse üle kolmandiku Austaalia suhkrust. Ja tõesti, suhkur on siis populaarne. Meiegi nägime suuri suhkruroo põldusid peaaegu igal pool, kus sõitsime. Suhkur on siin teadus (suhkru-uuringute instituut) ning pole vist toitu/toiduaineid, mis suhkrut ei sisaldaks. Seega peab ise olema teadlik ning vaatama, mida sööd. Eestis olles ma niimoodi "nina pakendis" ringi ei käinud, sest seal ei tulnud selle peale, et kodujuust, piim vms võiks suhkrut sisaldada. 

Nälg teel kurjaks (isegi Dagi :D ).  Mackay 's                         Suhkruroo põllud

Õhtuks jõudsime Airlie Beach'ile ning parkisime oma "kodu" mere ja avalikuks kasutamiseks mõeldud välibasseini (Airlie Beach lagoon) äärde. Kuna ookeanis ei ole igal ajal võimalik ujuda (millimallikad ja muud elukad), siis on inimestele loodud selline välibassein. Kuna õhtul seal ujuda ei tohtinud (ilmselt pimeduse tõttu), siis tutvusime linnaga ning ujuma läksime hommikul. 

Airlie Beach on tõeliselt armas, mõnus, suvise atmosfääriga ja turistide seas populaarne linn. Kahjuks meil ei õnnestunud seal kauem aega veeta, kuid oleksime seda meeleldi teinud.

Väike drink õhtul ja mõnusad näod hommikul ;P

Airlie Beach 

Kolmandal päeval sattusime mööda sõitma ühest loomade pargist (meie mõistes ehk nagu väike loomaaed) ning kuna kava järgi oli kohe-kohe algamas krokodillide söötmine, siis otsustasime sealt läbi põigata. Seal nägime loomi, keda päris vabas looduses kohata ei tahaks. Lisaks krotodillidele oli seal ka armsaid loomi nagu koaala, känguru, wombat (jässakas põrsa sarnane karvane loom), dingo, macropod (väikese känguru moodi loom).

Krokodillide söötmine. Soolase vee krokodill

Austraalias on kahte liiki krokodille: soolase vee krokodill (salt water) ja magevee (freshwater) krokodill. Magevee krokodillid (max 3 m pikkused) ei ole inimestele enamasti ohtikud ning nende rünnakuid on vähe. Pildil aga on soolase vee krokodill (võivad kasvada umbes 6 m pikkusteks), kes pidi olema ainuke loom Austraalias, kes vaatab inimest kui saaki. Nende eest on hoiatavad sildid väljas ookeani ääres ning põhja poole sõites ei olegi inimestel võimalik ookeanis ujuda (va mõndades kohtades, mis on spetsiaalselt tehtud, näiteks võrkudega eraldatud ujumuskohad ookeanis).

Unimütsid koaalad

Järgmise kohana olime välja vaadanud Girriguni rahvuspargi, kus tahtsime minna Wallamani juga vaatama. Juga ise pidi olema 268 meetrit kõrge. Tundus vaatamist väärt. Sõidutee joani läks aina väiksemaks ja kitsamaks, mida rohkem mäkke me sõitsime. Ning oh üllatust, süttis kütusenäiduk! Sel ajal olime me veel ülesmäge liikumas, päris täpselt teadmata, kui palju veel sõita tuleb, ning lähim tankla on linnas, mis jäi joast 50 km kaugusele. Mõtlesime, et kui juba siia tulime, siis tagasi ka ei pööra. Aga sõit oli pinev! Jõudsime joani. Ning sealt avanes suurepärane vaade! Ilu lisas veel päike, mis hakkas vaikselt loojandusse sättima. 

Wallaman falls 268 m, Girrigun National Park

Algas pingeline sõit mäes alla ning tahtsime seda teha enne pimedat. Siin läheb väga kiiresti pimedaks ning siis kuskil metsas eriti olla ei tahaks. Mäest alla jõudsime edukalt ja isegi valges. Siis tuli veel paarkümmend kilomeetrit tasasel maal sõita, et jõuda linna. Üldiselt läks olukord ja enesetunne iga hetkega aina paremaks, bensiinijaam lähenes ja saime edasi vurama hakata. 

Neljanda päeva hommikul ärkasime Cardwell'is päikesetõusu ajal. Kui õhtupimeduses ei saa ümbritsevast aru ning täpselt ei tea, millises kohas ööbime, siis hommikuti on osutunud need kohad/linnad väga ilusateks. Selgi hommikul avastasime end kenast vaiksest väikelinnast otse mere ääres. 

Päikesetõus Cardwell'is

Kui ahvatlev ka poleks minna hommikul ookeani ujuma, siis seda teha ei saanud. Sildid hoiatasid krokodillide eest.

Me krokodille õnneks ei kohanud, aga kalurite sillal jalutades sai üks neist parajasti kätte ühe kala, mis osutus väikeseks haiks (u 40 cm pikkune). Saime oma silmaga hai üle vaadata, kuid kalur lasi kala kiirelt vette tagasi. Ilmselt on siin haide püüdmine ebaseaduslik.

Sõit põhja poole jätkus ja vahepeatuse tegime Paronella pargis. Algne piletihind, mis oli 35 dollarit inimene, pani veidi mõtlema, kas ikka tahame parki külastada. Siis aga tuli neiu, kes meid sissepääsu juures vastu võttis ja ulatas paberi, kus oli hinnaks märgitud 38 dollarit kahepeale kokku. Selline hinnaalandus oli väga meeldiv ning ostsime pääsupileti. Samas oli kohe algamas 45-minutiline giidiga tuur (tasuta), millest otsustasime osa võtta. Me oleksime vähemalt poolest elamusest ilma jäänud, kui seda tuuri võtnud poleks! Väga huvitav oli kuulata, kuidas hispaanlane Josè Paronella 1929. aastal, olles enne 18 aastat Austraalias töötanud ja raha teeninud, ostis maad Mena joa äärde, et sinna rajada loss. Loss ja sinna juurde kuuluvad ehitised (ballisaal, jäätisekohvik, köök jms) avati 1935. aastal ning oli populaarne külastuskoht-kuurort. Selline kompleks oli ainulaadne mitmel põhjusel. José rajas joale väikse hüdroelektrijaama ning tootis hoonele elektrit, olles selles piirkonnas esimene majapidamine Austraalia, milles oli elekter. Lähipiirkonda tuli elekter alles 1960ndatel. Samuti rajas mees oma maatükil olevale teisele väiksele joale süsteemi, mis pumpas majja vett, olles samuti tol ajal ainulaadne majapidamine, kellel oli elamises veesüsteem. Ning ballisaalis näidati pargi külastajatele kino, mis oli kohalikele elanikele uudne võimalus tutvuda välismaailmaga, seda ka teise maailmasõja ajal sellekohaseid uudiseid näidates. Lossi ette on rajatud purskkaev, mis purskab vett jõe (langeva) veesurve tõttu ega vaja muud pumbasüsteemi. Purskkaev töötab siiani 24/7. 

José eluajal (ja ka hiljem) räsisid parki üleujutused ja tormid. Park taastati suuremalt jaolt ja oli külastajatele avatud, kuid 1970ndatel jäi park 40 aastaks unarusse. Alates 2006. aastast on pargil uued omanikud, kes on kompleksi taastanud nii palju kui võimalik, ning park on külastajatele taas avatud. 

Mena Creek Falls (Mena juga), Kauripuude allee, Paronella loss

Neljandasse päeva jäi veel ujumine maalilises Babinda mägijões (Babinda Boulders- Babinda rahnud) ja Kuranda rahvuspagi külastamine, kus tegime väikse jalutuskäigu Kuranda linnas (pigem nagu külas) ja Barroni joani. 

Babinda Boulders

Barron falls

Õhtuks otsisime ööbimiskoha Cairnsi eeslinnas (mere ääres, nagu meil sellel reisil juba kombeks oli, et hommikul ikka vaade üllataks, sest õhtuti oli alati juba pime). Cairnsiga meil väga tutvuda ei õnnestunudki, sest peale matkabussi tagastamist pidime vihma tõttu aega parajaks tegema kuskil varju all oodates. Cairnsist lendasime lennukiga tagasi Brisbane'i ja sellega meie väike, aga igati huvitav ja tore reis lõppeski. 

Coot-tha mägi ja Brisbane

Ühel laupäeval võtsime ette sõidu Brisbane'i ja Coot-tha mäele. Brisbane on  Queenslandi osariigi pealinn, elanikkonnalt kolmas Austraalia linn 2.3 miljoni inimesega. Brisbane'i linn on ka üks vanimaid linnasid Austraalias, interneti andmetel alates 1823.(1824.) aastast. Austraalia iseenesest on asustamise poolest suhteliselt noor piirkond, mistõttu on linnad ka "uued" ning seda on sageli näha ka arhitektuuris. Vanalinnu Eesti ja muu Euroopa mõistes siin pole. 

Kõigepealt sõitsime Brisbane'i külje all asuvale Coot-tha mäele, millelt avaneb vaade Brisbane'i linnale. 

Brisbane'is otsustasime tutvuda linnaga seal ringi jalutades. Tegemist on päris mõnusa linnaga ning linna sõites tundsime kohe, et oleme jõudnud ka ühte suurlinna, mis erineb oluliselt meie enda kodukandi linnadest. Linnast voolab läbi Brisbane'i jõgi, mis annab linnale omapära. Mõned kohad, mida kindlasti Brisbane'is näha tahtsime, olime varasemalt välja vaadatud ning peale parkimiskoha leidmist suundusime avastusretkele. Üks vaatamisväärsustest oli  Story Bridge, 1940. aastal avatud teraskonstruktsiooniga 777 meetri pikkune sild.

Jalutades jäi meie teele ka üks katedraal, St John's Cathedral, mis tundus huvitav ning otsustasime seda lähemalt vaadata. Uksed olidki avatud ja astusime sisse. Infotöötaja käes saime aga teada, et tegemist on suhteliselt uue kirikuga, mis valmis 2008. aastal ning mida ehitati 102 aastat. Arhitektuuriliselt on kirik ehitatud seguna Prantsuse ja Inglise Victoria-aegse uusgooti stiilist. Kiriku tornide ümber käis ehitus, mis oli tingitud eelmisel aastal põhjustatud tormi kahjude parandamisest.

Dag palvetab :)))

Ühest korralikust suurlinnast ei puudu Chinatown. Kuna sel ajal oli algamas Hiina kalendri järgi uus aasta, Ahvi aasta, siis oli linnas ka sellekohased pidustused. Kohal olid pillimehed ja draakonid, kes lõbustasid restoranikülastajaid. Tegemist oli tõesti meeleoluka ja suhteliselt lärmaka, kuid selle-eest meeldejääva etteastega.

Brisbane on nii mitmekeskine ja huvitav linn oma erinevate linnaosade, arhitektuuri, jõe, jõeäärde pankrannikuga jpm. Me nautisime seda jalutuskäiku Brisbane'is ja õhtust aega, kus tuled lõid linna särama. Ning suurlinna melu on hoopis midagi muud. Öine Brisbane on väga ilus.

Esiplaanil Nepal Peace Pagoda, mis toodi Brisbane'i 1988. aastal, kui linn võõrustas EXPO't, ning tähistas/tähistab Nepali osalemist sel näitusel.

Taustal Brisbane'i vaateratas (Wheel of Brisbane)

Päeva lõpetuseks sõitsime veel korra Coot-tha mäele, et imetleda vaadet öisele Brisbane'ile.

Tööotsimisest

Lubasin kirjutada ma tööotsingutest. Tagant järgi mõeldes olin siia tulles ikka suhteliselt ettevalmistamata ning teadmata, mis tööd ma otsima hakkan. Kuna otsustasime end sisse seada linnas, siis farmitöödele ei mõelnud. Olen kunagi teinud klienditeenindustööd kohvikutes ja otsustasin Austraalias proovida sarnast tööd leida. Mul ju peaks kogemust olema. Vahepeal uurisin internetist ka teisi tööpakkumisi just kontoritööle. Kohvikutesse kandideerimine toimus üldjuhul nii, et käisin erinevaid kohti läbi ja jagasin oma CV-sid kohapeal. Esimestel nädalatel kogunes mõnusalt kilomeetreid jalutadest erinevate potentsiaalsete töökohtade vahet. Jalatallad valutasid, jalad valutasid ja õhtul tuli sama hea uni kui oleks terve päeva tööd teinud :D CV-sid sai jagatud päris mitukümmend. Aga vastuseid ei tulnud. Ühes pitsakohas õnnestus isegi proovipäeval käia, aga sellest kaugemale ei jõudnud. Räägitakse, et töö otsimisel (ja tegelikult igal muul juhul, kui tahad omi asju korda ajada või mingile enda jaoks positiivsele tulemisele jõuda) tuleb käia ise aktiivselt peale ja uurida, kui kaugel asjad on. Alguses on päris raske käia ennast pakkumas. Eestlased siiski tagasihoidlikud inimesed, kes ennast väga kiitma ei kipu. Aga sai ka seda proovitud, pealekäimist, ma mõtlen, kuid seegi ei andnud tulemusi. Nädalad möödusid ja motivatsioon peale igat väikest lootust, millele tulemust ei järgnenud, langes. "Kohandasin" oma CV-d nii, et seal seisnes eelnev töökogemus just vastavalt konkreetsele ametikohale, kuhu parasjagu kandideerisin. Olgu selleks kontoritöö, klienditeenindus või isegi hotellindus, mida ma varem kunagi teinud polnud. Sai veel CV-sid jagatud ja erinevatele töökohatdele kandideeritud.

Esimese tööpäeva möödi päeva, mis oli proovipäev, tegin 30. detsembril 2015. Selleks oli apartmentide koristamine ühes resordis. Tööandja ise tegi sama tööd ning näitas, kuidas midagi teha. Tundus täiesti õpitav ala olevat. Kokku sai lepitud ka järgmine tööpäev ning minu ootused olid kõrged- olengi tööle saanud. Selleks ajaks olin nõus juba igasuguse tööga, sest arved ja üür tuli tasuda ning süüa oli ka veidi tarvis. Kuid päev enne järgmist tööpäeva kirjutab tööandja, et mind siiski pole järgmiseks päevaks tarvis, kuna tööd pole piisavalt ning et võtab minuga ühendust. Võttis ühendust tõesti, aga kuu aega hiljem.

Vahepeal õnnestus tööle saada kohta, mis tegeles peamiselt eramute ja jahtide koristamisega. Aga koristati muudki, näiteks kohaliku rikkuri trucki. See oli tõsiselt suur veoauto, Austraalias on kõik veoautod suured. Kuid selle tööga õnnestus käia eramutes ja jahtidel, kuhu ma ilmselt mitte kunagi elus ei satuks. See töö oli huvitav, kuid miinuseks oli töö ebastabiilsus, kunagi ei teadnud, millal tööd on. Seetõttu otsisin vaikselt kõrvale ka teist tööd. Leidsingi töö, mida oli tarvis teha igapäevaselt. Nüüdseks olen 3 nädalat töötanud ühes lähedalasuvas 5* hotellis housekeepingu tööd tehes ehk maakeeli öeldes, olen toakoristaja. Raske töö juures positiivsena võib välja tuua head töötingimused, toredad (inimesed on siin üldjuhul väga sõbralikud) ja rahvusvahelised töökaaslased ning tore, aga karm supervisor (inimene, kes meid õpetas ja kes vaatab hiljem koristatud toad üle).

Kui küsite, miks mul töö leidmisega nii kaua aega läks, siis ise tooksin välja järgneva: 1) minu inglise keel ei ole nii heal tasemel, et kedagi oma jutuga pehmeks rääkida; 2) Surfers Paradise'i puhul on tegemist turismi sihtkohaga ning lisaks turistidele käib siit läbi palju tööotsijaid, kellega peab konkureerima; 3) eelneva töökogemuse puudumine, eriti just Austraalias töötamise osas.

Kuid töö on leitud, seega lõpp, hea kõik hea :)

Oleme Austraalia rahvusparkide fännid :)

Selle järgi, mida kõige rohkem külastanud oleme (peale randade muidugi), võib küll öelda, et meile meeldivad vihmametsad ja rahvuspargid Austraalias. Gold Coastil elades on see eelis, et  palju huvitavaid kohti ja vaatamisväärsusi asub Austraalia mõistes niivõrd lähedal ning ühe koha külastamise saab mahutada ühte päeva. Kuna käime tööl (töö leidmisest ilmselt kirjutan edaspidi, see ka omaette "elamus" :D), siis saame nädalavahetusteti või mõnel muul vabal päeval autole hääled sisse panna ja kuskile jälle vurada.

Loodus on siin ilus ja võimas. Vihmametsad, mäed, mägijõed, koopad ja palju muud, millest meil isu täis vist ei saagi.

Esimese tutvuse loodusega tegime Springbrooki rahvusparkis/vihmametsas. Ilmaga meil väga ei vedanud ning vihmametsas oli vihmametsale kohane ilm-sadas vihma. Aga sellegipoolest nägime ilusaid vaateid ja jugasid.

Pilt ütleb ikka rohkem kui sõnad, seega mõned neist lisan siia :)

Springbrook National Park and National Bridge

Natural Bridge-tegemist on väikse koopaga, kus pimedas võib koopa laes näha glow worm'e. Glow worm'id on väikesed ussid (liblika vastne), kelle tagumik helendab. See helendamine sarnaneb jaaniusside helendamisega. Kuid koopalaes oli nendest kui tähistaevas :)

Tamborine Mountain 

"Väikene puu" :) Metsas on palju vanu ja väga suuri puid.

Lamington National Park

Papakoid olid väga julged ning lendasid sööki otsides inimeste peale. Siiski ei olnud tegemist nö metsiku papakoiga, vaid rahvuspargis oli lindude toitmise koht (mis ei olnud võrgu ega muuga piiratud) ning sealsed asukad olid ilmselt püsivad ja inimestega harjunud. 

Rahvuspargis matkates ütleb järsku Dag mulle, et vaata. Ja mis me näeme, päris mitme meeti pikkune madu puhkab mõned meetrid rajast eemal kännu peal. Tegelikult veel päris täpselt ei taju, et näeme sellist madu (ei tea, kas ta on mürgine või mitte) vabas looduses, mitte loomaaias läbi klaasi.

Jehuu, känguru on oma silmaga ära nähtud! Suhteliselt julged ja uudishimulikud loomad on. Kuid siiski on nad metsikud ning väga lähedale ei tasu minna, eriti kui nad poegadega on. 

Saabumine Austraaliasse

Meie reis Austraaliasse algas novembri lõpus sellega, et sõitsime kõigepealt Soome, kust järgmisel päeval läks lend Pariisi. Sel ajal oli Pariisis just nädal varem olnud terrorirünnakud ja plahvatused, mistõttu oli sinna lennu pärast meel ärevil. Kõik aga sujus ladusalt ning kuna terminali alalt väljuma ei pidanud, siis ei täheldanud ka eriti suurt turvakontrolli Pariisi lennujaamas. Edasi sõitsime Hiina poole, kus vahemaandumine oli Hong Kongis. Mõte, et ehk jõuab lennujaamast kaugemale aga jäigi mõtteks, sest 8 tunnine ooteaeg möödus enamasti lennujaamas magades ja õigete lennuväravate otsimisega.

Siiski on väike mälestus Hong Kongist :)

Pikad lennud olid mõnusad (niivõrd kuivõrd): iga reisija ees oli ekraan, millest sai valida erinevate filmide, mängude, muusika jms vahel, süüa ja juua sai ka küllaga (siiski liigselt süüa ei tasunud pideva istumise pärast ja seetõttu, et turbulentsist oli mul vahepeal süda paha). Hong Kongist läks meie lend Brisbane'i, kus oli meie vastu tulnud tuttav, kelle pool Surfers Paradise'is ka esimese öö olime.

Surfers Paradise on linn Gold Coastil Vaikse ookeani ääres. Tegemist on turismipiirkonnaga ning siin on hoolimata aastaajast muu Austraaliaga võrreldes peaaegu alati soe. Meie saabumise ajal oli Austraalias algamas suvi (algab 1.detsembril) ning turmismihooaega hoogu kogumas. 

Ega päris täpselt veel aru ei saanud, kuhu me olime tulnud ja et see on natuke pikem reis kui nädala-paarine puhkus soojal maal. Ilm oli soe ja esimesel päeval saime kohe ka ookeanis vee ära proovida. Tulles novembrikuisest siis veel vihmasest ja jahedast Eestist sooja, siis oli tõesti mõnus päikest ja merd nautida.

Muidugi on Austraalia teada-tuntud igasuguste putukate ja mürgiste loomade poolest. Pean siiski ütlema, et linnapiirkondades väga kedagi kartma ei pea ning elada on selles osas suhteliselt rahulik. Siiski esimesena üllatasid meid linnas lendavad nahkhiired, kes on vähemalt 5 korda suuremad kui Eestis, nii umbes suure kajaka suurused. Samuti on linnas lendamas võimalik näha väikseid papakoisid.

Esimese, minu jaoks ekstreemse elamuse pakkusid 5-6 cm prussakad, keda kohtasime esimesel õhtul nädalaks renditud apartmendis. Praegu ütlen, et eesti prussakad on ikka mini-minid nende kõrval. Õnneks sai need edukalt oma elamisets välja toimetatud. Prussakatega harjub ära, sest neid kohtab vahel ka tänaval ja seal nad nii hullud polegi. Peaasi, et peale ei astuks.

Levinud loomad, keda võib ka linnas kohata, on water dragonid, kes iseenesest ohtulikud pole, kuigi räägitakse, et nad tahavad vahepeal inimeste peale ronida.

Peale esimest nädalat apartmendis leidsime väga sujuvalt endale püsiva elamise. Meil on jäänud ära need "rõõmud", mis kaasnevad telkimisega kuskile metsas või telkimisajal. Samas mine tea, võibolla oleme jäänud ilma väga tähtsast osast backpackeri elus :P