Tööotsimisest

Lubasin kirjutada ma tööotsingutest. Tagant järgi mõeldes olin siia tulles ikka suhteliselt ettevalmistamata ning teadmata, mis tööd ma otsima hakkan. Kuna otsustasime end sisse seada linnas, siis farmitöödele ei mõelnud. Olen kunagi teinud klienditeenindustööd kohvikutes ja otsustasin Austraalias proovida sarnast tööd leida. Mul ju peaks kogemust olema. Vahepeal uurisin internetist ka teisi tööpakkumisi just kontoritööle. Kohvikutesse kandideerimine toimus üldjuhul nii, et käisin erinevaid kohti läbi ja jagasin oma CV-sid kohapeal. Esimestel nädalatel kogunes mõnusalt kilomeetreid jalutadest erinevate potentsiaalsete töökohtade vahet. Jalatallad valutasid, jalad valutasid ja õhtul tuli sama hea uni kui oleks terve päeva tööd teinud :D CV-sid sai jagatud päris mitukümmend. Aga vastuseid ei tulnud. Ühes pitsakohas õnnestus isegi proovipäeval käia, aga sellest kaugemale ei jõudnud. Räägitakse, et töö otsimisel (ja tegelikult igal muul juhul, kui tahad omi asju korda ajada või mingile enda jaoks positiivsele tulemisele jõuda) tuleb käia ise aktiivselt peale ja uurida, kui kaugel asjad on. Alguses on päris raske käia ennast pakkumas. Eestlased siiski tagasihoidlikud inimesed, kes ennast väga kiitma ei kipu. Aga sai ka seda proovitud, pealekäimist, ma mõtlen, kuid seegi ei andnud tulemusi. Nädalad möödusid ja motivatsioon peale igat väikest lootust, millele tulemust ei järgnenud, langes. "Kohandasin" oma CV-d nii, et seal seisnes eelnev töökogemus just vastavalt konkreetsele ametikohale, kuhu parasjagu kandideerisin. Olgu selleks kontoritöö, klienditeenindus või isegi hotellindus, mida ma varem kunagi teinud polnud. Sai veel CV-sid jagatud ja erinevatele töökohatdele kandideeritud.

Esimese tööpäeva möödi päeva, mis oli proovipäev, tegin 30. detsembril 2015. Selleks oli apartmentide koristamine ühes resordis. Tööandja ise tegi sama tööd ning näitas, kuidas midagi teha. Tundus täiesti õpitav ala olevat. Kokku sai lepitud ka järgmine tööpäev ning minu ootused olid kõrged- olengi tööle saanud. Selleks ajaks olin nõus juba igasuguse tööga, sest arved ja üür tuli tasuda ning süüa oli ka veidi tarvis. Kuid päev enne järgmist tööpäeva kirjutab tööandja, et mind siiski pole järgmiseks päevaks tarvis, kuna tööd pole piisavalt ning et võtab minuga ühendust. Võttis ühendust tõesti, aga kuu aega hiljem.

Vahepeal õnnestus tööle saada kohta, mis tegeles peamiselt eramute ja jahtide koristamisega. Aga koristati muudki, näiteks kohaliku rikkuri trucki. See oli tõsiselt suur veoauto, Austraalias on kõik veoautod suured. Kuid selle tööga õnnestus käia eramutes ja jahtidel, kuhu ma ilmselt mitte kunagi elus ei satuks. See töö oli huvitav, kuid miinuseks oli töö ebastabiilsus, kunagi ei teadnud, millal tööd on. Seetõttu otsisin vaikselt kõrvale ka teist tööd. Leidsingi töö, mida oli tarvis teha igapäevaselt. Nüüdseks olen 3 nädalat töötanud ühes lähedalasuvas 5* hotellis housekeepingu tööd tehes ehk maakeeli öeldes, olen toakoristaja. Raske töö juures positiivsena võib välja tuua head töötingimused, toredad (inimesed on siin üldjuhul väga sõbralikud) ja rahvusvahelised töökaaslased ning tore, aga karm supervisor (inimene, kes meid õpetas ja kes vaatab hiljem koristatud toad üle).

Kui küsite, miks mul töö leidmisega nii kaua aega läks, siis ise tooksin välja järgneva: 1) minu inglise keel ei ole nii heal tasemel, et kedagi oma jutuga pehmeks rääkida; 2) Surfers Paradise'i puhul on tegemist turismi sihtkohaga ning lisaks turistidele käib siit läbi palju tööotsijaid, kellega peab konkureerima; 3) eelneva töökogemuse puudumine, eriti just Austraalias töötamise osas.

Kuid töö on leitud, seega lõpp, hea kõik hea :)