Horvaatia- mägine maa

Juba mõnda aega on olnud soov külastada Horvaatiat ning nüüd sai see reis ka ette võetud. Autoga ja elukaaslasega kahekesi. Tahaksin veidi kirja panna oma mõtteid sellelt reisilt, meie seiklusi ja pilte sellest imelise loodusega maast.
Kõigepealt esimesed märksõnad, mis Horvaatiaga kohe pähe tulevad on mäed, lavendel ja meri. Mägine oli see maa tõesti. Igalt poolt (kui ehk põhja pool välja arvata, sest seal tundus seda lagedamat maad rohkem olevat). Lavendel on seal levinud ning selle kuivatatud õitest tehakse suveniire (kuivanud õied pannakse väiksese kotikesse, mida siis kasutatakse lõhnastamise eesmärgil tubades, kappides vms. Samuti aitab lavendel muuhulgas ka peavalu vastu). Ning helesinine meri on mägede vahel tõeliselt ilus vaatepilt.

Igatahes alustasime oma reisi ühel juunikuu päeval 2017. aastal ning kestis 2 nädalat. Vahpealsete ööbimistega Poolas ja Austrias jõudsime kolmandal päeval Horvaatia pealinna Zagrebisse.
Kuna mulle endale meeldib, kui reisisaadetes näidatakse ka marsruuti, kuhu minnakse ja mis kohast just parasjagu räägitakse, siis lisan ka siia väikse ülevaate kohtadest, kus me Horvaatias väiksema või suurema peatuse tegime.
Meie marsruut Horvaatias oli üldjoontes järgmine: Zagreb-Velebiti rahvuspark-Zadar-Skradinski Buk'i rahvuspark- Split-Hvari saar- Dubrovnik-Plitvice rahvuspark



Jõudnud Zagrebis aadressile, kus meil pidi olema ööbimiskoht, leidsime end suurte elumajade vahelt ega osanud kuidagi aru saada, kus on meie ööbimiskoht või kust majja sisenema. Olnud bronbeerinud majutused booking.com-i kaudu, siis otsustasin helistada seal märgitud numbrile. Vastu tuli vaid horvaadi keelne jutt, millest midagi aru ei saanud. Juba hakkas veidi paanika tulema (nagu mul ikka sellistes mitteplaanipärastes olukordades tuleb :D)!  Lõpuks siiski otsustasin oma e-maile vaadata, ehk on seal mingit infot. Ja oligi- e-mail uue telefoninumbriga. Lõpuks tuli meid vastu võtma noor naine, kes rääkis, et meie ööbimiskoht on olnud tema vanaema korter ning tema üürib seda siis vajadusel välja.
Üleüldiselt tunduski nii, et sealne võimalus lisa teenimiseks on oma elamist või osa/tuba elamisest välja üürida. Ööbisime ka Splitis nii, et elasime ühe pere korteri ühes toas. Kuna nad kõik on nii sõbralikud ja arvatavasti üüritakse seda ühte tuba välja sageli, siis ei olnud meil ega kindlasti ka mitte korteri asukatel kuidagi imelik olla. Vastupidi. Korteri omanikult saime hoopis teada, kus on paremad vaatamisväärsused ning hea ja odav kohaliku toidu restoran. Hea toidu kohta saime kinnitust juba ennegi kui ise seda maitsta jõudsime. Nimelt restorani juurde jõudes ja seal vaba lauda otsides märkasid meid üks turistipaar, kas ilma küsimatagi ütlesid, et toit on siin väga hea (nemad olla siin juba kolmandat korda). Kuid nende nägudest ja söömishoost paistis veel suurem rahulolu. Ning ka meie ei pidanud toidus ega teeninduses pettuma.
Splitis veedetud õhtu tegi meie jaoks elamusterohkeks just see, et meie tuba oli vanalinna ääres. Lisaks suurepärasele maitseelamusele (restoran on FIFE, kui keegi peaks sinna kanti sattuma) oli ka Spliti vanalinn vaatamis väärt. Seal asub Diocletian's Palace (eesti keeles siis Diocletianiuse palee)- 4. sajandil Rooma vallutajale Diocletianiusele ehitatud palee.
Üldeüldse on Horvaatias palju Rooma mõjutusi ning arhidektuuriliselt on seda mõju tunda paljudes Horvaatia linnades, kus hooned on Vana-Rooma stiilis.


Diocletian's Palace Splitis




Splitist edasi suundusime Hvari saarele, kuhu oli umbes 2-tunnine praamisõit. Saar on mitmekesise maastikuga, loodussõpradele ja rahu armastavatele ideaalne suvituspaik. Võimalik, et rahulik oli seal seetõttu, et turismihooaeg polnud veel õieti hoogu sisse saanud. Leidsime endale kämpinguala- Camp Grebišće. Absuluutselt sõbralik ja abivalmis teenindaja näitas meile võimalikke platse, kuhu saaksime telgi püsti panna. valisime endale sobiva välja. Telkimisplatistlt oli vaade läbi puude merele- nagu ma olin unistanud: hommikul telgist välja vaadates võiksin näha merd, nii oli :) Koht iseenesest oli hooldatud, duširuumid ja WC-d oli korralikud ning puhtad. Külastajate vähesus lasi tunda end privaatselt.

Camp Grebišće. Dag väsis vist telgi lahti võtmisest ära :P

Saarel on mõned suuremad linnad, millest külastasime järgnevaid: Jelsa, Hvar, Stari Grad.
Jelsas sattusime restorani nimega Murvica- pererestoran, kus, kohalik mees ja tema sakslasest naine olid hingage selle juures, et pakkuda klientidele parimat toitu ja teenindust. Kuna meie jäime restorani külastamisega väga rahule, omanik viskas nalja ja oli muidu muhe mees, siis kasutan siinkohal võimalust mainida see mõnus pererestoran ära.
Muide, Dag võttis praeks hai steak'i. Äge ehmatage, tegemist ei ole meile esimesena silme ette tuleva mõrtsukhaiga ega selle hai uimega, vaid tegemist on kohaliku haiga, Aadria meres kasvava väikese haiga, mis (loodetavasti :D) ei ole ohustatud liik.

Murvica restoranis, Jelsas.

Stari Grad

Stari Gradi vanalinn, kunagine linna peatänav.

Pilt tehtud Hvaris

Otsustasime minna ka saare lõunapoole, mis peaks olema veel vähem asustatud. Sinna aga viis 1,4 km pikune kitsas tunnel, kuhu vaevalt oma kõrguse poolest mahtus sisse alloleval pildil olev väike buss. Kuna tunnel oli parajasti ühe auto lainune, siis reguleeris tunneli kasutamist foor. 

1,4 km pikkune tunnel Hvari saare põhjast lõunasse.

Meie kaks ööd telkimist saarel sai läbi ning tõesliselt kahju oli oma asjad pakkuda ja uuesti mandrile liikuma hakata. Saare elu on nagu saarel ikka- rahulik, puhas, looduslähedane.


Merisiil Sucuraj linnas, Hvari saarel. Mitu merisiili oli veest välja võetud ja jäetud kaldale kuivama.



Teeäärne müügikohti, kus seekord ostsime mureleid ja mett- lavendli ning rosmariini maitselist. Proua oli väga jutukas (rääkisime inglise keeles!) ning tuli välja, et tal on ka eestis üks tuttav. Palusin tal pildile jääda ning ta oli nõus kenasti poseerima :)

Järgmine peatus oli Dubrovnik. Kontrast saarelt tulles oli väga suur! Kuna Dubrovnik on linnana kasvanud mööda mäe nõlvu, siis polnud paljudes kohtades majade vahel autodele mõeldud teid ning parkimine osutus keeruliseks. Olime broneerinud endale majutuse ühes apartmendis ning pika otsimise peale leidsime ka ühe parkimiskoha. Kuna meie aparment asus mäe nõlval, siis kesklinna saamiseks tuli alla minna pikast, paarisajaastmelisest trepist. Olgu, alla sai, aga hiljem pidi ju sealt ka üles tulema! Nii et saime nende kolme päeva jooksul endale treenitud jalad :D (Või siis valutavad lihased).
Dubrovnik on ehtne turistilinn. Ka meie ööbimiskoha omanik ütles, et ajalooloselt on see nii alati olnud ning turism on neil veres. Sellest tuleb ka nende sõbralikkus turistide vastu.

Trepid, trepid, trepid...

Dubrovniku vanalinn

Hill Srđ, vaade Dubrovnikule. Mäe otsas asub kindlus- Imberial Fort. Sinna viib kaabelraudtee Dubrovnikust ja autotee. Meie valisime autotee, mis aga tõenäoliselt, arvestades ülikitsast, kurvilist ja autoderohket teed, oli ekstreemsem variant kui kaabelraudtee...



Dubrovnik, Cruz'i laht

Päikeseloojang Dubrovnikus, vaade meie apartmendi rõdult

Käisime ka paaris rahvuspargis. Zadari ja Spliti vahele jäi Skradini linn ning seal asus Skradinski Buk'i juga või õigemine joad.

Skradinski Buk

Oma viimasel päeal Horvaatias külastasime Plitvice rahvusparki. See oli meie Horvaatia reisil nagu kirss tordil. Tegemist on paljude järvede järjestikuse paiknemisega nii, et esimese ja viimase järve kõrguste vahe oli minu mäletamist mööda 133 meetrit. Seetõttu tekkis vee voolamisest ühest järvest teise joad ja kosed.

Pargi külastus ja jugade, järvede, järvekalade vaatamine oli tehtud külastajatele niivõrd mugavaks ja kättesaadavaks. Bussid ja paadid viisid turiste ühest kohast teise, mis võimaldas valida endale sobiva teekonna ning jõuda ringiga alguspunkti tagasi. Laudteed tegid jalgsi liikumise lihtsaks ning andis võimaluse sõna otseses mõttes jalutada järvede ja jugade peal.

Plitvice National Park

Plitvice National Park

Plitvice National Park



Plitvice National Park

Plitvice National Park



Plitvice National Park



Plitvice National Park

Lõpetuseks. Horvaatia on tõesti ilus ja mitmekesine maa. Loodus on seal super ning ei peagi maailma teise otsa minema, et näha võimsaid jugasid, nautida helesinist merd ja saada osa inimeste sõbralikkusest, seejuures mitte pealetükkivast ega oma kaupa "pähe määrivatest" müüjatest. Oma osa saab nii loodussõber kui linnaturist.