Oleme Austraalia rahvusparkide fännid :)

Selle järgi, mida kõige rohkem külastanud oleme (peale randade muidugi), võib küll öelda, et meile meeldivad vihmametsad ja rahvuspargid Austraalias. Gold Coastil elades on see eelis, et  palju huvitavaid kohti ja vaatamisväärsusi asub Austraalia mõistes niivõrd lähedal ning ühe koha külastamise saab mahutada ühte päeva. Kuna käime tööl (töö leidmisest ilmselt kirjutan edaspidi, see ka omaette "elamus" :D), siis saame nädalavahetusteti või mõnel muul vabal päeval autole hääled sisse panna ja kuskile jälle vurada.

Loodus on siin ilus ja võimas. Vihmametsad, mäed, mägijõed, koopad ja palju muud, millest meil isu täis vist ei saagi.

Esimese tutvuse loodusega tegime Springbrooki rahvusparkis/vihmametsas. Ilmaga meil väga ei vedanud ning vihmametsas oli vihmametsale kohane ilm-sadas vihma. Aga sellegipoolest nägime ilusaid vaateid ja jugasid.

Pilt ütleb ikka rohkem kui sõnad, seega mõned neist lisan siia :)

Springbrook National Park and National Bridge

Natural Bridge-tegemist on väikse koopaga, kus pimedas võib koopa laes näha glow worm'e. Glow worm'id on väikesed ussid (liblika vastne), kelle tagumik helendab. See helendamine sarnaneb jaaniusside helendamisega. Kuid koopalaes oli nendest kui tähistaevas :)

Tamborine Mountain 

"Väikene puu" :) Metsas on palju vanu ja väga suuri puid.

Lamington National Park

Papakoid olid väga julged ning lendasid sööki otsides inimeste peale. Siiski ei olnud tegemist nö metsiku papakoiga, vaid rahvuspargis oli lindude toitmise koht (mis ei olnud võrgu ega muuga piiratud) ning sealsed asukad olid ilmselt püsivad ja inimestega harjunud. 

Rahvuspargis matkates ütleb järsku Dag mulle, et vaata. Ja mis me näeme, päris mitme meeti pikkune madu puhkab mõned meetrid rajast eemal kännu peal. Tegelikult veel päris täpselt ei taju, et näeme sellist madu (ei tea, kas ta on mürgine või mitte) vabas looduses, mitte loomaaias läbi klaasi.

Jehuu, känguru on oma silmaga ära nähtud! Suhteliselt julged ja uudishimulikud loomad on. Kuid siiski on nad metsikud ning väga lähedale ei tasu minna, eriti kui nad poegadega on. 

Saabumine Austraaliasse

Meie reis Austraaliasse algas novembri lõpus sellega, et sõitsime kõigepealt Soome, kust järgmisel päeval läks lend Pariisi. Sel ajal oli Pariisis just nädal varem olnud terrorirünnakud ja plahvatused, mistõttu oli sinna lennu pärast meel ärevil. Kõik aga sujus ladusalt ning kuna terminali alalt väljuma ei pidanud, siis ei täheldanud ka eriti suurt turvakontrolli Pariisi lennujaamas. Edasi sõitsime Hiina poole, kus vahemaandumine oli Hong Kongis. Mõte, et ehk jõuab lennujaamast kaugemale aga jäigi mõtteks, sest 8 tunnine ooteaeg möödus enamasti lennujaamas magades ja õigete lennuväravate otsimisega.

Siiski on väike mälestus Hong Kongist :)

Pikad lennud olid mõnusad (niivõrd kuivõrd): iga reisija ees oli ekraan, millest sai valida erinevate filmide, mängude, muusika jms vahel, süüa ja juua sai ka küllaga (siiski liigselt süüa ei tasunud pideva istumise pärast ja seetõttu, et turbulentsist oli mul vahepeal süda paha). Hong Kongist läks meie lend Brisbane'i, kus oli meie vastu tulnud tuttav, kelle pool Surfers Paradise'is ka esimese öö olime.

Surfers Paradise on linn Gold Coastil Vaikse ookeani ääres. Tegemist on turismipiirkonnaga ning siin on hoolimata aastaajast muu Austraaliaga võrreldes peaaegu alati soe. Meie saabumise ajal oli Austraalias algamas suvi (algab 1.detsembril) ning turmismihooaega hoogu kogumas. 

Ega päris täpselt veel aru ei saanud, kuhu me olime tulnud ja et see on natuke pikem reis kui nädala-paarine puhkus soojal maal. Ilm oli soe ja esimesel päeval saime kohe ka ookeanis vee ära proovida. Tulles novembrikuisest siis veel vihmasest ja jahedast Eestist sooja, siis oli tõesti mõnus päikest ja merd nautida.

Muidugi on Austraalia teada-tuntud igasuguste putukate ja mürgiste loomade poolest. Pean siiski ütlema, et linnapiirkondades väga kedagi kartma ei pea ning elada on selles osas suhteliselt rahulik. Siiski esimesena üllatasid meid linnas lendavad nahkhiired, kes on vähemalt 5 korda suuremad kui Eestis, nii umbes suure kajaka suurused. Samuti on linnas lendamas võimalik näha väikseid papakoisid.

Esimese, minu jaoks ekstreemse elamuse pakkusid 5-6 cm prussakad, keda kohtasime esimesel õhtul nädalaks renditud apartmendis. Praegu ütlen, et eesti prussakad on ikka mini-minid nende kõrval. Õnneks sai need edukalt oma elamisets välja toimetatud. Prussakatega harjub ära, sest neid kohtab vahel ka tänaval ja seal nad nii hullud polegi. Peaasi, et peale ei astuks.

Levinud loomad, keda võib ka linnas kohata, on water dragonid, kes iseenesest ohtulikud pole, kuigi räägitakse, et nad tahavad vahepeal inimeste peale ronida.

Peale esimest nädalat apartmendis leidsime väga sujuvalt endale püsiva elamise. Meil on jäänud ära need "rõõmud", mis kaasnevad telkimisega kuskile metsas või telkimisajal. Samas mine tea, võibolla oleme jäänud ilma väga tähtsast osast backpackeri elus :P

Minu seiklused Austraalias

Paari sõbra soovitusel olen nüüdseks jõudnud sinnani, et olen teinud esimese sammu oma seikluste kirjutamiseks Austraalias- loonud oma elu esimese blogipostituse.
Austraaliasse saabusime 20. novembril 2015. aastal ja nüüdseks olen siin viibinud veidi rohkem kui 2 kuud.  Selle aja jooksul on palju olnud: esimene mulje Austraaliast ja Surfers Paradise'ist-linnast, kuhu saabusime ja kus oleme selle aja olnud, tööotsimisest, sisseelamisest ja selle raskustest, imelisest loodusest ja ennenägematutest loomadest ja palju muust. Edaspidi püüan anda ülevaate oma seiklustest Austraalias. Loodan, et leiate selle meeldiva lugemisena olevat, meelelahutusena ja ajaviitena tööl, kodus ja puhkehetkel ;)