Moreton Island

Austraalia idarannikul on kaks maailma suuremate liivasaarte hulka kuuluvat saart: Frazer Island (maailma suurim) ja Moreton Island (maailmas suuruselt kolmas liivasaar). Kui aga hakkasime lähemalt uurima, et kuidas saartele minna, siis tuli välja, et selleks peab sul olema 4-veoline auto. Kui seda pole, siis saab seda kalli raha eest rentida ka. Leidsime, et me ilmselt autot rentima ei hakka, aga Moretoni saarele korraldatakse ka ühepäevaseid kruiise. Pidasime seda täitsa reaalseks variandiks. Kuid siis pakkus Dagi ülemus, et kas me ei oleks huvitatud minemast Moretonile, kõik on juba grupi eestlaste poolt organiseeritud, 4WD autod olemas jne. Neil lihtsalt kaks inimest ei saanud tulla. Meil oli nii, et jess, see reis on küll täpselt see, mida tahtsime! 

Reis oli planeeritud 11.-13.märts 2016. Minek oli 3 auto ja 12 inimesega. Meie 5-kesi hakkasime Surfersist liikuma, teised olid juba Brisbane'is, ning kokku pidime saama Brisbane'is sadamas. Sealt saame praamiga sõita saarele. Sõitsime siis reede hommikul mööda kiirteed Brisbane'i poole ning hakkasime jääma ummikusse. Tore! Meil ei ole arvestatud just väga palju aega, et praamile jõuda. Püüame ikka, valima kõrvaltee. Seal küll autod liiguvad, aga kiirus on siiski palju aeglasem, kui kiirteel oleks olnud. Kaalume juba variante, et mis siis saab, kui praamile ei jõua. Tuleb välja, et samal päeval läheb ka pealelõunane praam. Kuna meie ise autoga üle ei läinud (jätsime auto sadamasse), siis oleksime praamil kui jalakäijad. Vahepeal õnnestus sadamas ootaval ülejäänud seltskonnal meie viiese seltskonna piletid vahetada tasuta ümber pärastlõunasele praamile. Sellega läks siis hästi ja võisime rahus Brisbane'i poole sõitmist jätkata. Natuke tegime aega parajaks ja sättisime end siis praamile, et ka ikka saarele jõuda. Praam oli umbes selline, mis sõidab Saaremaa ja mandri vahet ja sõi kestis ~1,5 tundi. Saarel olid teised meil juba praamil vastas ja sõit telkimiskohale võis alata.

Jõudmine Moretoni saarele. Esimesel pildil on taustaks Tangalooma laevavrakid. 15 laeva on sinna kunagi (alates 1963.aastast) tahtlikult uputatud, et pakkuda kaitset (ilmselt tuulte ja ookeani eest) rannikul olevatele väiksematele laevadele. Vrakkide ümbrus on hea snorgeldamiskoht. 

Teisel pildid on praam, millega tulime. Praam randuski otse rannaliivale :)

Saar tegelikult koosnebki vaid liivast (ja metsast) ning tavalise autoga pole seal tõesti midagi teha. Sõitsime siis ka mööda ranna äärt liivas, mis oli mulle suhteliselt esmakordne kogemus. Olime reisi jaoks ostnud ka spetsiaalselt telgi ning panime selle telkimiskohal püsti. Kõik oli tõesti teiste poolt ära organiseeritud: varjualused, matkatoolid, gaasipliidid, grill, söök, vesi jne. Osa seltskonnast oli Moretonil ka varasematel aastatel käinud, seega olid kursis, kuidas seal olukord on ja mida kaasa võtta. Telkimisplatsi lähedal oli ka WC ja dušš, küll külma veega, aga siiski, eluks vajalik oli kõik olemas.
Rannikul sõites tuleb arvestada ookeani tõusude ja mõõnadega. Tõusev vesi võib võtta enda alla nii palju rannaäärset liivariba, et autoga seal enam sõita ei saa. Ja vesi võib tõusta kiirelt! Eriti kui oled teel ühest kohast teise ja tõus hakkab peale tulema. Meilgi oli paar ärevat hetke, kus ühe auto mootor tahtis raskest sõidust keema minna ning tuli teha paus. Samas aga oli tulemas tõusuaeg ning rannikule autot jahutama kauaks jääda ei tahtnud. Teisel korral aga olime minemas saare lõunatippu, kuid pidime tagasi pöörduma, sest tõusuvesi oli juba ohtlikult kõrge ning oleksime jäänud koos autodega veevangi.

Liiklemine saaresisestel liivateedel ja rannikul

Liivateedel sõitmine on ikka tõeline kunst! Jäime meiegi mitmel korral liiva sisse kinni, kuid suuremat, peale väikse lükkamise tarvis teha polnud. Kuid enamasti said autod siiski omal jõul välja.

Kolme päeva jooksul sõitsime saarel ringi ning tutvusime kohaliku elu-oluga. Saar ise väga suur pole, kulgedes 37 km põhjast lõunasse ja idast läände oma laiemast kohast 13 km. Põhiliselt on saarel turistid, kuid elab ka väike hulk kohalikke.
Esimesel õhtul pakub üks meie seltskonnast, kes on ennegi saarel käinud, et lähme vaatame delfiinide show'd. Huvitav, mis show see siin saarel nii siis on? Otsustasime seda vaatama minna. Sõitsime natuke eemale ookeani äärde, ühe resordi juurde, kus oli vetteviiv pikem sadamasild. Rahvas hakkas kogunema ning juba nägimegi esimesi delfiine! Need delfiinid elavad vabas looduses, kuid kogunevad igal õhtul ranna äärde ujuma ja mängima. Ma küll arvan, et nende kogunemise põhjus on selles, et inimestele on raha eest tehtud võimalikuks delfiine sööta ning peale mõnda aega hakkas ka söötmine pihta. Kuid siiski oli päris lahe näha vabas looduses elavat delfiini ning et nad igal õhtul tulevad kaldale, et end inimestele näidata. Ja süüa.
Järgnevatel päevadel käisime Honeymoon Bay'l, ujumas Blue Lagoon'is ja Champagne Pools'ides (nimi ilmselt tuleb sellest, et lained löövad üle kivide nii, et voolav vesi hakkab vahutama) ja Tangalooma vrakkide juures snorgeldamas. Vrakid küll hakkavad vaikselt rauahunnikuks muutuma ega meenuta palju enam laeva, kuid nende ümber nägime igasuguseid huvitavad värvilisi/vähem värvilisi kalu.

Ülemistel piltidel on Honeymoon Bay, alumistel Champagne pools ja Blue Lagoon.

Viimasel ööl aga otsustas terve öö sadada. Meie soetatud telk oli aga ühekordne, sest vihm ei tulnud kõne allagi. Igaks juhuks olime võtnud kaasa suuri prügikotte, millest olime meisterdanud telgile katte. See õnneks hoidis suurema vee telgi sisemusest eemale ning imekombel hommikul, peale suurt vihma, oli telgis vaid suur niiskus ja paar märga kohta. Nii et oleme elanud üle ekstreemse telkimise Austraalias (koos ilmselgelt metsas olevate putkate, muude loomade ja vihmaga). Muudest loomadest nägime tegelikult vaid lendoravat.
Kokkuvõttes oli väga huvitav ja teistmoodi reis ning ühepäevasel kruiisil ilma 4WD autodeta poleks me pooltki seda näinud, mida nüüd nägime. 

Brisbane to Cairns

Mõni aeg tagasi otsustasime ette võtta veidi pikema reisi ning oma marsruudiks valisime sõitmise Austraalia põhja poole. Erinevaid variante otsides avastasime sellise võimaluse nagu "relocate cars" ehk rendiautode/busside viimine ühest kohast teise. See tähendab, et transpordid sõiduki autorendi firma eest ise vajalikust kohast sihtkohta. Selline teenus päris tasuta pole, küll aga on see oluliselt soodsam. Miinuseks on see, et kohad, kust kuhu autot transportida, on ette antud.

Meile osutus sobivaks sõit Brisbane'ist Cairnsi (otse sõites u 1700 km). Ning ühel hommikul meie trip Brisbane'ist algaski. Saime oma matkabussi ning olime õnnelikud, et kõik sujus ning Eesti juhiload ilma inglise keelse tõlketa takistuseks ei osutunud.

Eelnevalt olime välja vaadanud mõned kohad, kus kindlasti läbi käia tahaksime. Esimeseks peatuseks oli Sunshine Coastil Noosa Heads. Noosa on turistede seas populaarne rannikuäärne linn ning ka meie külastuse ajal oli seal palju inimesi ja autosid, kes kõik parkida tahtsid. Meil vedas ning mõningase ootamise peale saime parkimiskoha Noosa rahvuspargi juures, kus algas rannikuäärne matkarada, millele tahtsime minna.

Matkaraja "must see" koht oli poolsaare tipus asuv Hell's Gates (Põrguväravad), kust avanes suurepärane vaade merele ja kaljudele rannikul.

Peale matka ja ujumist otsustasime edasi sõita, sest vahemaad Austraalias on pikad ja tahtsime esimese päeva õhtuks jõuda võimalikult kaugele. 

Peale 400 kilomeetrit jõudsime esimese päeva õhtuks Bundabergi, kus otsustasime ööbida. Parkisime oma matkabussi väiksemale tänavale ja otsisime kohta, kus end veidi värskendada. Seda sai teha avalikus pargis, kus oli veekraan. Kuna oli pime, siis ilmselt meie hammastepesu kedagi ei seganud. Samuti oli linn väga vaikne. Õhtu saabudes võtab väiksemates linnades maad täielik vaikus. Tänavad on tühjad, linn on justkui välja surnud. Bundabergis olid suletud isegi avalikud WC-d, millega me arvestanud just polnud. 

Esimene öö "tänaval" magades oli üllatavalt hea ja vaikne ning teine päev võis varakult alata.

Hommikul aga linnas ringi vaadates osutus Bundaberg väikseks armsaks Austraalia mõttes ajalooliseks linnaks (rajatud 1870. aastal). Me ilmselt olime linna kõige varasemad turistid, kui hommikul enne kella 7 juba vaatamisväärsustega tutvust tegime. 

Põhja poole sõites nägime suuri suhkruroo põldusid pea igal pool. Ka Bundaberg sõltub suuresti suhkrutööstusest ning suhkrust tehakse muuhulgas ka Bundabergi rummi. 

Teise päeva eesmärgiks oli jõuda Bundabergist ligi 800 km kaugusel asuvale Airlie Beachile, mistõttu tuli bussile hääled sisse ajada ja sõitma hakata. 

Vahepeatusi tegime ikka ning järgmiseks linnaks oli Gladstone. Gladstone'is oli väga mõnusalt välja arendatud puhkeala/mänguväljak. Minule, kui linnaökonoomikat õppinule pakkus selline arendus kindlasti huvi :D Muidugi on enamike siinsete linnade eelis soe kliima, kus saab luua erinevaid vabaõhu veeatraktsioone.

Teisel päeval tegime peatusi veel Rockhampton'is, Clairview's ja Mackay's. 

Gooti stiilis St Joseph's Cathedral Rockhamptonis (ehitatud 1893-1982)

Clairview

Õhtusöögi ajaks jõudsime Mackay'sse, mis on Austraalia suhkrupealinn. Selles piirkonnas toodetakse üle kolmandiku Austaalia suhkrust. Ja tõesti, suhkur on siis populaarne. Meiegi nägime suuri suhkruroo põldusid peaaegu igal pool, kus sõitsime. Suhkur on siin teadus (suhkru-uuringute instituut) ning pole vist toitu/toiduaineid, mis suhkrut ei sisaldaks. Seega peab ise olema teadlik ning vaatama, mida sööd. Eestis olles ma niimoodi "nina pakendis" ringi ei käinud, sest seal ei tulnud selle peale, et kodujuust, piim vms võiks suhkrut sisaldada. 

Nälg teel kurjaks (isegi Dagi :D ).  Mackay 's                         Suhkruroo põllud

Õhtuks jõudsime Airlie Beach'ile ning parkisime oma "kodu" mere ja avalikuks kasutamiseks mõeldud välibasseini (Airlie Beach lagoon) äärde. Kuna ookeanis ei ole igal ajal võimalik ujuda (millimallikad ja muud elukad), siis on inimestele loodud selline välibassein. Kuna õhtul seal ujuda ei tohtinud (ilmselt pimeduse tõttu), siis tutvusime linnaga ning ujuma läksime hommikul. 

Airlie Beach on tõeliselt armas, mõnus, suvise atmosfääriga ja turistide seas populaarne linn. Kahjuks meil ei õnnestunud seal kauem aega veeta, kuid oleksime seda meeleldi teinud.

Väike drink õhtul ja mõnusad näod hommikul ;P

Airlie Beach 

Kolmandal päeval sattusime mööda sõitma ühest loomade pargist (meie mõistes ehk nagu väike loomaaed) ning kuna kava järgi oli kohe-kohe algamas krokodillide söötmine, siis otsustasime sealt läbi põigata. Seal nägime loomi, keda päris vabas looduses kohata ei tahaks. Lisaks krotodillidele oli seal ka armsaid loomi nagu koaala, känguru, wombat (jässakas põrsa sarnane karvane loom), dingo, macropod (väikese känguru moodi loom).

Krokodillide söötmine. Soolase vee krokodill

Austraalias on kahte liiki krokodille: soolase vee krokodill (salt water) ja magevee (freshwater) krokodill. Magevee krokodillid (max 3 m pikkused) ei ole inimestele enamasti ohtikud ning nende rünnakuid on vähe. Pildil aga on soolase vee krokodill (võivad kasvada umbes 6 m pikkusteks), kes pidi olema ainuke loom Austraalias, kes vaatab inimest kui saaki. Nende eest on hoiatavad sildid väljas ookeani ääres ning põhja poole sõites ei olegi inimestel võimalik ookeanis ujuda (va mõndades kohtades, mis on spetsiaalselt tehtud, näiteks võrkudega eraldatud ujumuskohad ookeanis).

Unimütsid koaalad

Järgmise kohana olime välja vaadanud Girriguni rahvuspargi, kus tahtsime minna Wallamani juga vaatama. Juga ise pidi olema 268 meetrit kõrge. Tundus vaatamist väärt. Sõidutee joani läks aina väiksemaks ja kitsamaks, mida rohkem mäkke me sõitsime. Ning oh üllatust, süttis kütusenäiduk! Sel ajal olime me veel ülesmäge liikumas, päris täpselt teadmata, kui palju veel sõita tuleb, ning lähim tankla on linnas, mis jäi joast 50 km kaugusele. Mõtlesime, et kui juba siia tulime, siis tagasi ka ei pööra. Aga sõit oli pinev! Jõudsime joani. Ning sealt avanes suurepärane vaade! Ilu lisas veel päike, mis hakkas vaikselt loojandusse sättima. 

Wallaman falls 268 m, Girrigun National Park

Algas pingeline sõit mäes alla ning tahtsime seda teha enne pimedat. Siin läheb väga kiiresti pimedaks ning siis kuskil metsas eriti olla ei tahaks. Mäest alla jõudsime edukalt ja isegi valges. Siis tuli veel paarkümmend kilomeetrit tasasel maal sõita, et jõuda linna. Üldiselt läks olukord ja enesetunne iga hetkega aina paremaks, bensiinijaam lähenes ja saime edasi vurama hakata. 

Neljanda päeva hommikul ärkasime Cardwell'is päikesetõusu ajal. Kui õhtupimeduses ei saa ümbritsevast aru ning täpselt ei tea, millises kohas ööbime, siis hommikuti on osutunud need kohad/linnad väga ilusateks. Selgi hommikul avastasime end kenast vaiksest väikelinnast otse mere ääres. 

Päikesetõus Cardwell'is

Kui ahvatlev ka poleks minna hommikul ookeani ujuma, siis seda teha ei saanud. Sildid hoiatasid krokodillide eest.

Me krokodille õnneks ei kohanud, aga kalurite sillal jalutades sai üks neist parajasti kätte ühe kala, mis osutus väikeseks haiks (u 40 cm pikkune). Saime oma silmaga hai üle vaadata, kuid kalur lasi kala kiirelt vette tagasi. Ilmselt on siin haide püüdmine ebaseaduslik.

Sõit põhja poole jätkus ja vahepeatuse tegime Paronella pargis. Algne piletihind, mis oli 35 dollarit inimene, pani veidi mõtlema, kas ikka tahame parki külastada. Siis aga tuli neiu, kes meid sissepääsu juures vastu võttis ja ulatas paberi, kus oli hinnaks märgitud 38 dollarit kahepeale kokku. Selline hinnaalandus oli väga meeldiv ning ostsime pääsupileti. Samas oli kohe algamas 45-minutiline giidiga tuur (tasuta), millest otsustasime osa võtta. Me oleksime vähemalt poolest elamusest ilma jäänud, kui seda tuuri võtnud poleks! Väga huvitav oli kuulata, kuidas hispaanlane Josè Paronella 1929. aastal, olles enne 18 aastat Austraalias töötanud ja raha teeninud, ostis maad Mena joa äärde, et sinna rajada loss. Loss ja sinna juurde kuuluvad ehitised (ballisaal, jäätisekohvik, köök jms) avati 1935. aastal ning oli populaarne külastuskoht-kuurort. Selline kompleks oli ainulaadne mitmel põhjusel. José rajas joale väikse hüdroelektrijaama ning tootis hoonele elektrit, olles selles piirkonnas esimene majapidamine Austraalia, milles oli elekter. Lähipiirkonda tuli elekter alles 1960ndatel. Samuti rajas mees oma maatükil olevale teisele väiksele joale süsteemi, mis pumpas majja vett, olles samuti tol ajal ainulaadne majapidamine, kellel oli elamises veesüsteem. Ning ballisaalis näidati pargi külastajatele kino, mis oli kohalikele elanikele uudne võimalus tutvuda välismaailmaga, seda ka teise maailmasõja ajal sellekohaseid uudiseid näidates. Lossi ette on rajatud purskkaev, mis purskab vett jõe (langeva) veesurve tõttu ega vaja muud pumbasüsteemi. Purskkaev töötab siiani 24/7. 

José eluajal (ja ka hiljem) räsisid parki üleujutused ja tormid. Park taastati suuremalt jaolt ja oli külastajatele avatud, kuid 1970ndatel jäi park 40 aastaks unarusse. Alates 2006. aastast on pargil uued omanikud, kes on kompleksi taastanud nii palju kui võimalik, ning park on külastajatele taas avatud. 

Mena Creek Falls (Mena juga), Kauripuude allee, Paronella loss

Neljandasse päeva jäi veel ujumine maalilises Babinda mägijões (Babinda Boulders- Babinda rahnud) ja Kuranda rahvuspagi külastamine, kus tegime väikse jalutuskäigu Kuranda linnas (pigem nagu külas) ja Barroni joani. 

Babinda Boulders

Barron falls

Õhtuks otsisime ööbimiskoha Cairnsi eeslinnas (mere ääres, nagu meil sellel reisil juba kombeks oli, et hommikul ikka vaade üllataks, sest õhtuti oli alati juba pime). Cairnsiga meil väga tutvuda ei õnnestunudki, sest peale matkabussi tagastamist pidime vihma tõttu aega parajaks tegema kuskil varju all oodates. Cairnsist lendasime lennukiga tagasi Brisbane'i ja sellega meie väike, aga igati huvitav ja tore reis lõppeski.